Pisi ehted on saanud oma nime arstide ja õdede järgi, kes abistasid meid sügavalt enneaegse (sündinud 26+1) lapse Susanna teekonnal.
Kui üldiselt räägin ehete nimede puhul Tartu meeskonnast, siis Anni sinna ei kuulu. Anniga kohtusime, kui olime haiglast koju saanud.
Tegelikult on Anni minu kolleeg, aga kuna töötame täiesti erinevatel päevadel, siis kohtunud olime mõnel koosolekul vilksamisi. Nüüd kohtume Anniga igal nädalal, kui ta meie juurde trenni andma sõidab.
Anni on meie üdini positiivne füsioterapeut, kes hoiab Susanna arengul nö näppu pulsil ja võtab koheselt pinged maha, vaikselt naerdes, kui perearst soovib lapsele panna lihaste hüpotoonia diagnoosi.
Anni ei pahanda, kui oli just pooletunnise sõidu ette võtnud, et kell 9 trenniga alustada, aga meie siis alles ärkasime.
Iganädalane füsioteraapia koduses keskkonnas on Susanna arengule väga hästi mõjunud. Viimati nägime paari päeva eest ja tore oli kuulda, et laps on arenguga täpselt seal, kus võiks.
Lisaks on see ülim motivatsioon empsile, et igaks teisipäevaks oleksid toad koristatud, "Anni ju tuleb!"