Pisi ehted on saanud oma nime arstide ja õdede järgi, kes abistasid meid sügavalt enneaegse (sündinud 26+1) lapse Susanna teekonnal.
Piisast saab kõik alguse. Meie piisaks oli Dr Fred Kirss.
Kui ma 24+4 rasedusnädalaga ja 2 cm avatusega talle pühapäeval kirja saatsin, ei oodanud, et ta kohe mulle vastab ja Tartusse palub tulla. Fred oli meie piisk optimismi, mis teises haiglas kiiresti kuivatati. "Ärge looge lootega sidet". Mis mõttes ei loo...? Ta ei ole loode... Ta on Susanna. "Ootame, et veed ära tuleks".
Nii ma seal lamasin sünnieelses neljases toas, kus minu kõrval olid 40+ nädalase kõhuga tulevased emad, kes tahtsid vaevast lahti saada. Mina aga püüdsin teda veel sees hoida. Lamasin kokku neli päeva ja lahkusin omal vastutusel, mõeldes, et kui ma ise midagi ette ei võta, kahetsen seda kogu oma elu. Ma ei saa lihtsalt lamada. Teekond Tartusse oli pikk ja iga konarlus maanteel hirmutav.
Kohale jõudes saabus rahu. Koheselt. Ma tundsin end nii olulise ja hoituna. "Helina, kuniks oled siin, ei juhtu sinuga midagi halba".
Arst ei peaks sulle reede õhtul kell 20 helistama, aga Fred ei olegi tavaline arst.
Paar kuud hiljem, kui ema lappas enda päevikut aastast 1990, selgus, et nooruke Dr Kirss mängis olulist rolli ka minu vanema õe sünnil. Emal tulid külmavärinad, kui ta käis Lunini tn lastehaigla akna taga Susannat piilumas. 31 aastat tagasi, täpselt samas toas oli tema palat.
Igavesti tänulik!