Pisi ehted on saanud oma nime arstide ja õdede järgi, kes abistasid meid enneaegse (sünd 26+1) lapse Susanna teekonnal.
Oksake või siis pikemalt:
Yogita Tuuli Eva Anna-
Aitäh teile toe ja nõu eest, mida olete pakkunud ja pakute siiani.
Aitäh Anna-Kati, kes enne magneesiumi manustamist ja keistrilõiget mu palati rämpstoidu ja naeruga täitis. Ja mu vip palati teleka tööle sai, mis olevat katki (tegelikult polnud kaabel sees).
Aitäh mõistmast, kui esimesel kuul ei olnud koguaeg soovi teiega suhelda ja uudiseid jagada. Elasime tundide kaupa ja pidev küsimus "Kuidas läheb?" ajas lõpuks nii vihale. Tekkis soov karjuda, no mis sa arvad, kuidas läheb?! Vikerkaari ja ükssarvikuid meil siin pole. On kuvöösis juhtmetega kaetud 800g laps, kelle kannast vereproovi võtmise ajal (pidevalt kanda pigistades) oleks tahtnud ära surra.
Kuid te ei küsinud seda ju paha pärast. Aga ma tõesti ei teadnud, kuidas on? Iga kõne reanimatsiooni raviarstile hommikul ja õhtul oli hirmus. Kuidas Susannal läheb? Endal kuklas vasardamas mõte, palun ole kõik hästi, palun...
Ärge alahinnake teiste kogemusi.
Tänu beebigrupile ja Yogita jagatud kogemusele saingi mina teada Dr Fred Kirsist. Aitäh!
Enneaegsete grupiga liitusin ma juba siis, kui Susanna oli veel kõhus. Kohe otsisin sarnaste sünninädalatega lapsed ja nende lood üles. Oi, kui julgustav oli neid edulugusid vaadata Sebastiani ja Miina kohta. Aitäh, et jagasite!