Pisi ehted on saanud oma nime arstide ja õdede järgi, kes abistasid meid enneaegse (sünd 26+1) lapse Susanna teekonnal.
Olga oli kõige esimene õde, kellega kohtusime, kui olime jõudnud neonatoloogia osakonda. Hästi särtsakas, jutukas ja abivalmis. Olga pakkus ise, et võiks meist lapsega pilti teha. Aitäh selle eest!!!
Saime kohe uues osakonnas Susannat süles hoida paar tundi. Kui last uuesti riietati (mina ei julgenud 1000g kaaluvat juhtmete ja voolikutega kaetud last veel riietada), siis tabas mind suur ehmatus. Mis tulipunane kreegisuurune moodustis lapse käel on? "Ahjaa, see? Kukla peal on ka," ütles Olga. Ta ütles seda nii tavaliselt ja rahulikult, andes mõista, et need, hemangioomid, on enneagsete laste puhul nii tavalised. Nädal tagasi neid ju ei olnud. Midagi ei olnud! Üllatav, millise kiirusega nad kasvasid! Praegu on neist järgi heledamad lotendavad nahamügarikud, mis soovi korral tulevikus laseriga korrigeeritakse.
Olga oli minuga suhtlemisel konkreetne ja väga ninnu-nännutada ei lubanud. Kui korra oli mõne toimingu ette näidanud, siis teisel korral võiks ema seda juba ise osata teha. Aga see ju eesmärk ongi. Kaasata vanem, et nad koliksid ühispalatist edasi omaette palatisse.
Kui hommikuti nägin, et Olga on tööl, siis mul oli ikka külm higi otsa ees. Jälle peab pingutama ja teesklema, et oskan. Ei ma ei oska veel teha mitu korda päevas läbi CPAP masina ravimiga auru. "Kui Ventolini läheb rohkem kui 2 tilka, siis viska ära ja tee uus. Muidu koormab lapse südant". Oota mina vastutan? Defineeri tilk? Ah? Ei oska, ei taha! Kus Kaija on. Eriti lolle küsimusi ma Olgalt küsida ei julgenudki.
Kui 23näd sündinud Joeli ema oli teel haiglasse, siis tegin talle kohanemiseks nimekirja õdedest ja arstidest. Mida oodata, kuidas oli minu kogemus. "Olga võib olla käredama otsese ütlemisega, ära ehmu". Naljakas, et näiteks õe Olga puhul läksid meie arvamused totaalselt lahku. Olga oli üks tema lemmikuid!