Pisi ehted on saanud oma nime arstide ja õdede järgi, kes abistasid meid enneaegse (sünd 26+1) lapse Susanna teekonnal.
Logopeed Juliaga kohtusime neonatoloogia osakonnas, kui olime lapsega saanud oma palatisse. Uskumatu, kui kiiresti hakkavad asjad ununema, aga ma arvan, et Julia tuli üle vaatama, kuidas lapsel pudelist söömine välja tuleb. Laps sai kiita, mina sain kiita. Julia küsis luba, kas võiks meid järgmisel kohtumisel filmida ja filmitut näidata tudengitele näidisena heast söömistempost. Misaaja? Meid ja filmima? Väga edev tunne oli, oh, saame millegagi hakkama ka! Oleksin ma vaid ette teadnud, et poole aasta pärast kohtume Juliaga taas ning pingutame koos, et laps pudelist kasvõi 5ml ära sööks.
Jaanuaris võeti meid Susannaga (vanus sel hetkel korrigeeritult 4k) haiglasse sisse. Põhjuseks tema mittesöömine. Olukord oli seal maal, et juba pudelit nähes hakkas Susanna karjuma. Ei avanud enam suudki. Kodus olime pidevalt suhtluses lapse raviarstiga ning kui ööpäevas õnnestus kõhtu saada üksnes 200ml, siis oli selge, et on aeg minna abi otsima.
Lause "laps ei jäta end nälga", haahahaaaa. Proovisime, järelvalve all u 16h, ei täitnud sondi. No jätab ikka küll.
Julia oli alati nii motiveeritud. Kui kõiksugused kidad, viirused ja refluxid olid välistatud, siis tundsin kerget pettumust, et ongi asi vaid psühholoogiline. Selle tarbeks ravimit ju manustada ei saa. Küll hakkab laps sööma, leiame sobiva pudeli ja asendi. Ja igasugused uudsed imevidinad, mis tal kaasas olid! Ühel korral õnnestuski Julial last sööta 70ml korraga. 70ml! Väga kade tunne oli, kui aus olla! Siiski olid lapsel omad plaanid. 4-kuuselt oli Susannal viimane pudelist söömine. Edasi tuli sond-süstal-lusikas möll.
Nii vahva on tagantjärgi mõelda, et aeg, mil Julia Susanna söömise nimel pingutas, oli tema kõhus salaja kasvamas tema kolmas laps.