Pisi ehted on saanud oma nime arstide ja õdede järgi, kes abistasid meid enneaegse (sünd 26+1) lapse Susanna teekonnal.
Kuu. Miks kuu? Sest Anžella oli enamasti tööl öö või ööpäeva vahetuses. Tihti ajasin ta pausi ajal üles, kui oma piima külmikusse viisin ja kolistasin.
Anžella on üdini postitiivne ja annab endast alati maksimumi, et lapsed saaksid ruttu koju. Üks olulisemaid asju, mida ema saab ise järjepidevalt teha on see, et sondi asemel pakub natukenegi süüa pudelist. Isegi kui laps sööb vaid paar ml. Anžella ajas alati tabelist näpuga järge ja oli rõõmus, kui lutist söömine oli hästi läinud. Kui olin laisem (öösel kell 3 oli väääga mugav sond jooksma panna), siis ikka innustas, et rohkem pakuksin, laps saab hakkama!
Minu meelest Anžella näeb hästi emade sisse. Loetud päevad enne haiglast kojusaamist, küsis Anžella mult, et miks "ma nii
tõsine olen". Mäletan, et tõusin voodist hooga üles ja minus käis ära mingi klõps. Püüdsin lakke vaadata ja rahu säilitada, "issand, sa ei hakka ju nutma". Hakkasin loomulikult ja see kestis terve päeva. Lihtsalt ei saanud pidama. Pole midagi sellist kunagi kogenud. Ma lihtsalt ei saanud aru, miks ma nutan.
Hiljem analüüsides oli selleks lihtsalt kogu haiglakogemuse tunded ja mõtted, mis lõpuks üle ajama hakkasid. Mismõttes, miks ma tõsine olen? Ma olen juba kolmandat kuud haiglas ja ma ei taha last monitorita koju viia, äkki tal tekib öösel apnoe ja ma magan sügavalt ning monitori polegi? Ma ei taha koju minna. Koguaeg fassaadi üleval hoides, et meil on ju kõik hästi, ei olnud ma lubanud endal kõiki tundeid kogeda. Kui tulid, siis nad ruttu peitu panin.
Sain sel hetkel arsti käsul linnaloale. Kui keegi nägi eelmise aasta augustis Tartu Vapianos kedagi pastat söömas ja seda ohtrate pisaratega niisutamas, siis see olin mina.