Pisi ehted on saanud oma nime arstide ja õdede järgi, kes abistasid meid enneaegse (sünd 26+1) lapse Susanna teekonnal.
See käpakujuline ripats kandis pikalt nime Käpp. Ta oli olemas, aga teadsin, et ta ootas oma päris lugu.
Paar kuud tagasi otsustas meie tubane kass Suusi, et laste mängutunnel on ideaalne koht üheks korralikuks jooksuks. Väike libastus ja oli selge see, et “läheb ise üle” jääb seekord ära.
Saatsin meie kasside arstile, Marisele, neljasekundilise video. Ta vaatas ja pani diagnoosi kiiremini, kui mina jõudsin paanikani: ristatisideme rebend. Keeruline kirurgiline operatsioon ja mitu kuud taastumist, mil kass ei tohi hüpata . Ja noh see... hinnanumber, mille peale inimene kas nutab või naerab. Ma naersin, pisut hüsteeriliselt, sest see summa oli kopsakas. Aga minu esimene beebi, teeme ära!
Operatsioon sai tehtud ja lootsime rahu. Aga Suusi otsustas öösel, et haav vajab ka isiklikku järelkontrolli. Krae õnnestus tal nii osavalt ära painutada, et sai ikka haavale ligi! Magamata öö ning nuttes kirjutasin Marisele. Nädalavahetusel, pigem meeleheitest kui lootusest.
Vastus tuli. Ja tuli ka kutse tulla kliinikusse! Kuigi kliinik oli kinni! Sest päris hoolimine ei vaata kella ega kalendrit.
Sellest hetkest ei olnud see ripats enam lihtsalt käpp. See sai nimeks Maris. Käpp, mis hoiab, aitab ja on olemas, alati!